Soomes 28-30.10

Kui juba Soome sõita, siis tuleb võtta sellest käigust maksimum ja seda me seekord ka tegime.

Sõitsime Soome juba reedel, et minna Killuga Maarit Hellmanni SK koolitusele. Ütlen kohe ära, et see oli kõige huvitavam SK koolitus, kus ma käinud olen, sest sel koolitajal on tõesti mitmete elementide õpetamiseks täiesti omamoodi lahendused ning on näha, et ta läheneb asjale väga loominguliselt. Üleüldse võib Soome koolitajate kiituseks öelda, et nad suudavad igale koerale väga individuaalselt läheneda ning mingeid tüüplahendusi nad eriti ei paku, vaid jälgivad väga hoolega seda, milline on konkreetse koolitatava koera iseloom ja olemus. Saime igatahes mitmeid häid ideid, kuidas ühe või teise asja õpetamisel edasi liikuda :)

Laupäeval käisime Kustiga Janakkala võistlustel. Meie kohtunikuks oli Henri Luomala, kelle rajad olid küll lihtsamate killast ja mitte nii tehnilised (kui näiteks järgmise päeva Anne Savioja rajad), kuid eeldasid kiireid jalgu.

Kustil oli juba esimeses stardis selline meeleolu, et starti püsima ta ei jää, nii-et terve nädalavahetuse alustasime jooksmist koos ja tundub, et see meile sobis. Küll aga tähendab see meeleolu, et ka kontaktpindadel mingit püsimist loota ei ole, seega said peaaegu kõik poomid ja A-d üle hüpatud. Võtsin juba võistlema minnes vastu otsuse, et ma ei hakka mitte ühtegi kontakti parandama, vaid jooksen edasi ja vähemalt juhin korralikult lõpuni. Meie õnneks oli meil seekord joosta rohkem hüppe- kui agilityradasid.

1. rada AG – dsq
Mõlemal agilityrajal oli kõver tunnel (seljaga, tunnelisuud koerale nähtamatult) otse koera trajektooril ees ja Kusti arvas mõlemal korral, et prooviks ka selles tunnelis ära käia. Tema pettumus oli suur, kui selgus, et ühtegi avaust tunnelil ei olegi. Muus osas õnnestus rada kenasti kuni tõkkeni peale A-d, kus lootsin, et koer tuleb A-lt korralikult alla ning seega satub ka tõkkele, kuid sellise hüppe peale tulistas Kusti minust otse mööda ja tunnelisse :D

2. rada AG – 10kp
Sel rajal hüppas Kusti teisel tõkkel imelikult ja kukkus pahasti, kuid ilmselt midagi ei juhtunud, sest ei rajal ega pärast jooksu näidanud ta kuidagi välja, et tal midagi viga oleks. Ka sel rajal plaanis ta peale A-d tunnelisse minna, aga siis tuli meelde, et sel tunnelil pole ju suud :P Kontaktid said ka korralikult üle hüpatud.

3. rada HY – 0kp
Sel rajal said paljud koerad disklahvi peale kolmandat tõket, sest lippasid tunneli tagumisse auku. Seega otsustasin juba õppides, et teen kolmandal tõkkel vastupöörde ja jään valele poole ning saadan tunnelisse tagantlõikamisega. See plaan toimis ilusti. Muus osas oli rada samuti täitsa kobe, ainult enne slaalomit koera tõkke taha saates jäin liiga pikalt koera kontrollima ja jäin slaalomisse saatmisel talle ette. Õnneks koer päästis olukorra :)

4. rada HY – 0kp
Sel rajal õnnestus kõik väga ilusti. Koer oli hästi juhitav ja sain üsna palju eest ära joosta, Kusti sibas ilusti järele. Tänu sellele saime kirja enda kohta väga hea aja ning kiirete parsonite ja borterterjerite vahel tulime lausa viiendale kohale.

Pühapäeval olime kirjas Sipoos, kohtunikuks Anne Savioja. Tema rajad olid üsna tehnilised ja eeldasid koeralt iseseisvust, omanikult kiireid jalgu. Meile tema rajad üldiselt sobivad, nii oli ka seekord.

1. rada AG – 5kp
See rada tundus õppides raskem kui ta tegelikult oli. Saime kõigega hakkama, va A-kontakt, mida tuli läbida lausa kahel korral. Tegelikkuses olid mõlemad korrad hüpatud, kuid teisel korral õnnestus Kustil ikka küüneotsaga sinist ala puutuda, nii-et saime kirja vaid ühe viieka.

2. rada HY – 0kp
Kõik tuli plaanipäraselt välja, ainult stardis ei saanud Kustiga kokkuleppele :D

3. rada HY – 0kp
Sel rajal oli kohe alguses pikkade vahedega neli tõket ja rada õppides ma väga ei uskunud, et ma viiendani ilma disklahvita välja vean. Juba esimese tõkke taga oli ahvatlev tõke, millele koer võis koos jooksmist alustades vabalt sattuda. Uskumatu, aga jõudsin vabalt koeraga koos alustades sirge läbida. Ekitus tekkis aga peale tunnelit, kui oleksin peaaegu koera tõkkest mööda tõmmanud. Lisaks oli meie jaoks raske slaalomisse sisenemine, kuid Kusti oli tubli ja sai ka tagantlõikamisega kenasti slaalomisse.

4. rada HY – 10kp
Kõik muu tuli taas kenasti välja, kuid slaalomisse sisenemine oli meie jaoks tiba raske. Sellist saatmist olen püüdnud Kustile õpetada, kuid üldiselt ei tule taolised sisenemised meil kunagi välja, nii-et teadsin juba õppides, et ega seal mingit sobivat lahendust meie jaoks ei leidu.

Kokkuvõtteks võib öelda, et seekord Kusti ületas end! Ta oli väga keskendunud ja püüdlik, allus ilusti juhtimisele ja jooksis nii kiiresti kui jaksas :) Nüüd on tarvis kontaktitrenni teha, et ka kontaktpinnad kuidagi talle mugavamaks saada. Ilmselt A-l teda stoppima sundida ei ole mõtet, see on tema jaoks piisavalt ebamugav, et stopi tegemist vältida. Seega oleks vaja saada ta kuidagi sammu seadma, nii-et tuleb proovida, kas seda on võimalik kuidagi suurema vaevata selgeks saada. Poom on laugem ja seepärast on selle otsas veidi mugavam peatuda, nii-et seda ümber õpetama ei hakka.

Stardipüsivust samuti enam ei testi ja kui vähegi võimalik, alustan jooksmist koos koeraga. Ei viitsi temaga kakelda :) Lihtsalt on tarvis koos startimist harjutada, et see kuidagi ilma suurema pusklemiseta välja tuleks.

Killu 5,5-kuune

5,5-kuune Killu kaalub 11kg ja on kõik hambad vahetanud.

Killu tundub seni veel üsna pisike (oleneb muidugi, kellega võrrelda – Kusti on tema kõrval juba tõeline kirp), turjakõrgust ma mõõtnud ei ole, aga eks ta nüüd lähikuudel hakkab kasvama. Praegu on Killu peamiselt pikad koivad :)  Temast peaks ikkagi üsna paras maksiborder tulema, turi ilmselt sinna 49cm kanti. Karvatüüp veidi ehk veel muutub, aga praegu tundub ta üsna sile.

Killu on tänaseks juba üsna mõistlik loom. Õhtused jooksutuurid, kus koer põrutas elutoadiivanile, sealt jälle hooga vastu esikuust ja nii edasi-tagasi, ringiratast, üle inimeste ja Kusti jne, näivad olevat lõppenud. Maal võetakse muidugi tuurid ikka täiega üles – hooga tiiki pommi ja läbi vesirooside ringiratast – mu ema ei ole selle üle sugugi õnnelik :D Tänaval jalutab Killu üsna viisakalt rihmas, vaid mööduvad koerad tekitavad vahel natuke elevust. Veidi veel vaadatakse ka tänaval võõraste inimeste poole ja püütakse nendega kontakti luua, aga iga päevaga muutub ka nende osas suhtumine ükskõiksemaks. Ilmselt ongi meie üks suurimaid väljakutseid teiste koerte suhtes tuimemaks saada ja end neist mitte segada lasta. Siinkohal pean ütlema, et kui Killu töötab, siis teised koerad teda eriti ei sega ja keskendumine on oma vanuse kohta väga hea. Pigem tekib tal just sellisel vabamal hetkel soov minu juurest minema tormata ja teiste koerte ees end hästi väikeseks ja armsaks teha (loe: end vastu maad litsuda). Samas võib Killu täiesti rahulikult agilityplatsi ääres istuda ja teisi platsil kiunuvaid ja vahutavaid loomi jooksmas vaadata, see ei aja teda (hetkel veel) üldse pingesse. Millegipärast arvan, et see võib muutuda, kui Killu aru saab, kui äge asi see agility veel on :) Igatahes tegeleme pidevalt rahunema õppimisega, sest äksi on temas juba niigi piisavalt.

Kuna minu soov on Killuga SK-d teha, siis peamiselt oleme seni keskendunud just SK elementide (ja neid toetavate asjade) õppimisele. Oleme tutvust teinud kõrvalkõnni, kõrvaletuleku, püsivuse, kaugjuhtimise ja liikumiselt asenditega. Lisaks vaikselt puupulka ja hantlit hoidma õppinud, ruutu ja ümber koonuse jooksnud jne. Killu on algusest peale olnud väga hea püsivusega kutsikas, nii-et püsivõtete õpetamine on olnud väga lihtne. Üleüldse õpib ta ulmeliselt kiiresti, aga eks see ongi borderile omane.

Ka agilityt oleme natukene servast puudutanud, teinud tutvust hüppetõkete ja tunneliga, lisaks ümber puude ja tõkketiibade natuke juhtimist õppinud. Seni tundub, et Killu on üsna hea pööraja, väga loomulikult keerab ümber tõkete ja puude, oskab ilusti inimese liikumist jälgida ja hoogu maha võtta, kui inimene pidurdab jne.

Kui minu juurde tulles oli Killu toidumotivatsioon üsna madal ja koer oli pigem mängule orienteeritud, siis tänaseks on võimalik teda vabalt nii maiuse kui mänguga premeerida. Eks Kusti annab selles osas ka eeskuju, noor border jälgib iga päev, kuidas väike sõber toidu kiiresti alla hingab ja toidu nimel kõigeks valmis on, ju siis nii tulebki teha :P

Näis, kuhu maale me oma õpingutega jõuame, igatahes võtame kõike hästi rahulikult. Peamine, et oleks lõbus!

Killu ja tema ema Alli.

Killu agility platsi ääres teisi koeri jälgimas.

AG võistlused Jõulumäel 07.05

Kohtunikuks Svetlana Kreslina

Rajad ei olnud sugugi rasked, ometi õnnestus ikka pusserdada. Kusti oli seevastu väga püüdlik, vead olid puhtalt juhtimises kinni.

1. HY rada – dsq
Saime vea juba kolmandal takistusel – üllatus-üllatus – slaalomis. Oleksin pidanud seal hoopis vastaskäega pulga vahelt tõmbama, aga õppides selle peale kuidagi ei tulnud. Enne poomi tõmbasin kiirustamise tõttu koera tõkkest mööda, aga eks olin juba lohakaks muutunud, sest mott langes peale slaalomis tehtud viga. Tegelikult käis koer ühe käpaga ka tunnelis ära, aga siin kohtunik disklahvi meile veel ei andnud. Saime selle peale sirget tunnelit taha saatmisel, kuhu ma lihtsalt ei jõudnud õigeks ajaks kohale :)

2. AG rada – 0kp ja 7. koht
Selle rajaga võib tegelikult rahule jääda, sest jõudsin kõike korralikult näidata ja ei kiirustanud koeral eest ära. Kahjuks keeras Kusti (nagu ka paljud teised koerad) poomi all olevast tunnelist valele poole, kuigi vahetasin spetsiaalselt peale A-d kätt, et seda vältida... selle suuuuure kaarega raiskasime korralikult aega. Kiigelt tuli koer samuti pahasti alla ja kukkus näoli vastu maad, aga vist miskit hullu ei juhtunud. Sel rajal õpetas Ege mind raja äärest kõvasti ja kuna see mind segas (täpselt ju ei kuule, mida karjutakse, aga tundub, et justkui koguaeg teed midagi valesti), siis hüüdsin talle keset rada (?!), et ta kuss oleks (mitte nii ilusate sõnadega). Imestan siiani, et Kusti end sellest vahepalast häirida ei lasknud. Luban, et ma rohkem enam nii ei tee :D

3. AG rada – dsq
Sel rajal saime disklahvi kohe peale esimest tõket. Koos koeraga startides tõmbasin teda enda poole ja valele takistusele, otse ees olev A jäi võtmata. Enne tunnelit kukkus pulk, ilmselt oli pimepööre seal vale võte ja oleks tulnud valssida. Pikal sirgel ei jõudnud jälle tõkke taha saatma. Poomilt tulles keeras koer valele poole, aga see oli samuti puhtalt minu süü, sest jäin poomiotsa juures seisma. Peale seda tuli kõik välja ja eriti rahule jäin sellega, et sain Kusti slaalomisse tagantlõikamisega saata! See on meie jaoks ikka väike võit :)

Killu 3-kuune ja Kusti 6-aastane

AG võistlused Lohkvas 30.04.16

Korraldas Säde, kohtunikuks Peter Holmberg (esimesel rajal stažeeris Jaanika Lillenberg)

Rajad olid tegelikult minu arvates lihtsad jooksukad, eriti arvestades seda, et tegemist oli rahvusvahelise võistlusega.

1. AG rada – dsq
Kaotasin koera tunnelisse, kuigi tegin eelneval takistusel tagantlõikamist mõttega, et see keerab koera piisavalt, et ta tuleb minu poole ja satub nii õigele takistusele. Tegelikkuses oleks pidanud vastaskäega korralikult tõmbama. Edasi oli rada täitsa tore... kuni jalg kunstmuru sisse kinni jäi ja tasakaal ära kadus :) Sain päris korralikult haiget, aga õnneks midagi väga hullu ei juhtunud.

2. AG rada – dsq
Sel rajal oli meie jaoks päris raske algus (arvestades, et stardime koos) ja kahtlesin pikalt, kummalt poolt tunnelit joosta. Kuidagi ikkagi õnnestus koer slaalomisse saada :) Kahjuks tuli koer aga umbes samas kohas tõkkest mööda, kus eelmisel rajal. Lisaks otsustas ta tunnelist tagasi keerata, see on Kusti puhul esmakordne ja ma ei osanud sellega üldse arvestada.

3. HY rada – dsq
Sama algus, nagu eelmisel rajal ja juhtisin samamoodi, sest nüüd koer juba teadis, mida teha :) Seda oli slaalomisse sisenemise kindlusest näha, et koera arvates jooksime sama rada uuesti.  Kahjuks aga ei julgenud slaalomis kätt vahetada, seega jäin koerast maha ega jõudnud sirgel viimast tõket näitama. Muus osas võib rajaga rahule jääda, sest õnnestus järgmine pikk sirge ja mõlemad tahasaatmised (teise juures oli väga ahvatlev tunnelisuu).

Kusti oli äärmiselt tubli ja kui koerajuht oleks pooltki sama püüdlik, võiks meist veel asja saada :)

Piggyland's You Know My Name ehk koduselt Killu

Juba aastaid tagasi võtsin vastu otsuse, et ka minul on ühel kenal päeval border, kellega SK-d harrastada. Loomulikult käis see krõks minus ära siis, kui nägin SK EM-il Annet Rikaga võistlemas. (Agilitypisikusse ei olnud ma siis veel haigestunud) Tundus lausa uskumatu, millise kiiruse ja innuga see koer töötas. See kõik motiveeris mind ka Kustiga SK-d tegema ja tegelikult oleme temaga päris palju selgeks saanud ning ka võistlustel on üsna hästi läinud. Terjeri kohta töötab ta ilusti, kuid nagu ikka, oleneb Kustiga alati kõik päevast, tuule suunast ja... kasvõi olukorrast börsil :) Ühesõnaga, tahtsin endale ka sellist looma, kes tahaks olla ja töötada koos oma inimesega piltlikult öeldes iga ilmaga.

2012. aasta suvel, kui olime Saaremaal Nupul AG laagris, oli seal treeneriks Anne Savioja. Tal olid ka oma borderid kaasas ja neist üks meeldis mulle nii väga (alloleval pildil see, kelle pea on minu süles), et küsisin Annelt, kas sellele koerale kunagi ka pesakond tehakse. Anne vastas, et jah, mõne aasta pärast ja kui ma tõesti siis veel borderit tahan, võime asjast tõsisemalt rääkida.

Soov aina küpses ja küpses, vahepeal tuli Eestisse elama veel üks Piggyland's kenneli koer, kes on samuti super loom ja see ainult kinnitas mulle, et mõelda pole siin midagi. Umbes 3,5 aastat hiljem tuli minuga Soomest koju Killu :)

5-nädalane Killu

Killu on üks äge koer! Ta on minu üllatuseks väga julge ja enesekindel, uudistab kõike suure huviga ja seni ei karda eriti midagi. Igasugused erinevad pinnad teda ei heiduta (äss terjer Kusti kartis kutsikana näiteks kohutavalt linoleumil kõndimist ja tõmbus kohe hirmust maadligi) ja kui võimalik oleks, tahaks iga kivi otsa ronida, treppidest ise üles-alla minna jne. Kohtume Koplis elades pidevalt väga erinevate inimestega (sh lastega) ning seni on kõik rõõmuga vastu võetud. Kohe maja ees liiguvad meil trammid, ka need ei valmista mingisugust probleemi, isegi, kui päris lähedalt mööda sõidavad. Veel võib tema kiituseks öelda, et ta oli juba 5-nädalaselt väga tubli mängija ja tiris rõõmuga inimesega mänguasja. Ka praegu motiveerib teda toidust enam mäng, kuid samas on ta nõus mängu mulle tagasi tooma ja loovutama (Kusti mängis alguses ainult omaette ja võimalusel põgenes mängu kuhugi eemale rappima).

Kustiga sai Killu sõbraks juba esimesel õhtul ning pigem on mul tegu, et need kaks vahepeal ka rahulikult oleksid, hommikul ärgates võetakse esimese asjana kodus mäng üles ja nii võiksid nad hilisõhtuni lasta.

Killu enesekindlus väljendub ka selles, et kui talle midagi ei meeldi, annab ta sellest häälekalt teada. Näiteks treppidest süles alla-üles  käimine on tema jaoks väga tüütu, seega mõmiseb ta terve tee naljaka häälega ja alati mõtlen, mida küll mu naabrid asjast arvata võivad :D

Hästi tasapisi ja läbi mängu õpime Killuga istumist ja seal püsimist, lamama minekut, kõrvale tulekut, kontakti, targeti puutumist jne, lisaks on selge trikk nimega "Musi" :) Milline koer Killust kasvab, seda näitab tulevik, kuid seniks püüame lihtsalt elu ja saabuvat suve nautida!

Jänis Killu 12-nädalaselt

Tako AG võistlus 12.03

Korraldas TAKO, kohtunikuks oli Zsofi Biro (Ungari).

1. rada HY – dsq


Meie jaoks mitmeid raskeid nurki sisaldav rada. Kohe alguses olin kimbatuses, kuidas koer slaalomisse saada nii, et ka ise õiges kohas oleks. Slaalomis saime viieka, dsq tuli aga 8.-9. takistuse juures. Koer lendas sellise hooga tunnelist välja, et tuli 8. tõkkest mööda ja suundus otse 9. tunnelisse.

2. rada AG – dsq



Ka siin rajal olin kohe raja alguses segaduses, kummalt poolt alustada. Püüdes vale tunnelit vältida, tõmbasin koera hoopis õige tunneli valesse auku ja dsq oligi käes. Ka slaalom ebaõnnestus taaskord, kuigi nurk ei olnud Kusti jaoks raske. Muus osas võib selle rajaga rahule jääda.

3. rada AG – 10kp



Õppides tundus see rada ikka päris võimatu. Meie jaoks oli kõige raskem muidugi slaalominurk ja ega ma päris täpselt ei teadnudki, kuidas ma koera slaalomisse saan. Korraks kaalusin ka poomi alt läbi jooksmist (nali!). Enne oli aga kahe sirge tunneliga koht, kus enamik saatsid koera tunneliauku suht kaugelt, kuid kuna Kusti taolisi pimedaid tunneleid väga hästi ei võta, otsustasin kihutada sundvalssi tegema. Jõudsin, kuid kahjuks oli pööre kehvasti tehtud ja koer väljus tunnelist valele poole. Õnneks midagi hullu ei juhtunud, kõigest ajakadu. Seejärel slaalomi viiekas – puhtalt minu viga, sest kuidagi jube kiire oli slaalomi juurde ja sinna jõudes ei osanud koera kuidagi õigesti saata. Teise viieka saime enne viimast tõket – jäin koerast maha ja koer jooksis tõkkest mööda. Muus osas võib rajaga rahule jääda ja joostes oli rada oluliselt loogilisem kui õppides tundus.

Käisin esmaspäeval ka Zsofi Biro seminaril ja see oli väga huvitav. Ma ei saa öelda, et ma nüüd kindlasti sarnast stiili harrastama hakkan, kuid mõned head nõuanded sain küll kaasa. Lisaks innustas ka Zsofi (nagu Zsusa Veres) rohkem tagantlõikamisi kasutama ning põhjendas hästi, miks mõnes kohas, kus vabalt jõuaks koerast ette joosta ja kätt vahetada, on just tagantlõikamine parim lahendus.