Back in business... but not quite.

Kuna Kusti vana koduleht läks hingusele, oli mõni aeg ka blogiga vaikus majas. Otsustasin nüüd siiski blogi taaselustada ja siin me siis nüüd oleme.

Vahepeal on juhtunud päris palju. Mäletamist mööda tegin viimase postituse 2012. aasta mais ja see kõneles Läti kährikust. Ega vahepealset aega enam väga ei mäletagi, aga kokkuvõtvalt on see olnud selline:

Trenn, trenn, trenn. Terve eelmise aasta käisime usinalt trennis, nii agilitys kui SKs.

SKs üllatusi olnud ei ole, Kusti sooritused on väga stabiilsed ja üsna meelepärased. Trennide osas üldiselt ei olegi mingeid etteheiteid teha, sest koer teeb pea alati ilusti koostööd. Vahel segab trennis närv, mis kõrvalplatsil toimuva (kiigekolksud jm) tõttu koera veits ebalevaks teeb, aga sellest saame tavaliselt millegi huvitavaga ruttu üle. Võistlustele lähiajal (kui üldse) minna ei plaani, nii-et tegeleme asjaga niisama oma lõbuks.

Aasta lõpupoole otsustasin agilitys käima hakata 2 korda nädalas, et meie treenitus ja koostöö agilityplatsil paraneks. Ja tulemus oli tegelikult üsna pea silmaga nähtav. Olgugi, et võistlustel ei ole meist veel tükk aega asja, esmalt minu ja teiseks Kusti kehva võistlusnärvi tõttu :D Peamiselt kipub siiski minu puterdamine saatuslikuks saama, aga alla ma ei anna, küll ka minusugusest korditsioonitust puunukust ükskord asja saab, võtab aega, mis ta võtab :) Igatahes sai möödunud aastal algust tehtud ka ametliku võistluskarjääriga ja nüüd ilutseb Kusti värskes võistlusraamatus esimene kaunis DSQ. See disklahv oli tegelikult minu jaoks vähetähtis, sest jäin koeraga väga rahule. Teades, milline oli Kusti alguses agilityplatsil ja milliseks on ta nüüd muutunud, on areng olnud ikka vapustav! Ehk siis rada algas ja lõppes väga ilusti, viga tuli raja lõpupoole, kui kõvera tunneli juures lipsas koer mul käest valesse tunneliauku. Aga tühja sest, sellist tulekera ohjata pole kerge ja parem las lidub täiega, kui et sörgib minu järel kaasa. :)

Veel 2013. aasta jaanuariski õnnestus meil mõnes trennis käia ja veebruaris võistlemise pealegi mõelda, kui juhtus õnnetus, mis kõik meie plaanid koheselt känseldas. Nimelt lonkas Kusti peale üht maal veedetud nv-d tugevalt paremat esikäppa, õigemini ta peaaegu ei toetunudki sellele. Selge oli, et koeral on väga valus, sest käppa õrnalt katsuda ta küll lasi, aga väga hapu näoga. Algul kahtlustasin, et tegemist on küünevigastusega, kuid röntgen tuvastas hoopis varbamurru. Pildil oli näha, et varba esimene lüli on lausa kildudeks, see tähendas aga vähemalt poolteist kuud vaikust ja rahu. Arstilkäigust on nüüd möödas veidi üle kahe nädala... oeh. Täiesti kohutav, kuidas koer on kodus igavusse suremas ja tema pilgust on näha, et ta on surmani tüdinud sellest passimisest. Ta on hea koer ja lebab viisakalt oma pesas, aga pilgust võib aimata elektrijänest, kes igatseb agaility trenni, jalutuskäikudele ja muidugi maale, kus võib hommikust õhtuni joosta, joosta, joosta... Koer ise kipub ikka oma käpavigastust unustama, sest lahase ja spetsiaalse õueskäimise papuga pole vist valu sugugi tunda, nii-et koer üritab ikka mängu ja tralli ja mõned kiiremad ringid teha, aga kui meelde tuletada, et see on endiselt keelatud, teeb õnnetu näoga hädad ära ja longib mu järel tuppa tagasi.

Nii me siis elame kuni järgmise röntgenini, kus selgub, kas varvas on paranenud ja kui ei, mis edasi...

Kusti ja Ruudi (vennad kolmesed) Pääsküla rabas.