Meie olime kirja pandud vaid ühele võistluspäevale ja mõlemad võistlused päädisid disklahviga. Olin juba ette murelik, kas koer soostub koostööle, sest tegemist oli meie esimese välivõistlusega sel aastal (ja kokku üldse teisega), nii-et huvitavad lõhnad ja uudne situatsioon olid koera jaoks veidi much. Ja nii oligi. Koer oli juba kohale jõudes väga elevil. Temaga kontakti leidmine oli keeruline ja õigupoolest suutsin seda saavutada vaid mänguasja ja SK harjutuste abil, mida tehes koer veidi rahunes. Kahjuks oli see ajutine ja võislusplatsile suundusin jälle põlevate silmadega äksi täis koeraga, keda teadagi rajal väga raske kontrollida. Mõtlesin, et ega midagi, jooksmata ka ei jäta, kuidagi tuleb neid kogemusi ju saada. Tulemus oligi selline, et koer läbis nagu püssikuul mingi oma versiooni rajast, ega vaadanud üldse, mida mina seal rajal tegin või ei teinud, tema lihtsalt jooksis nagu jaksas :D Peale disklahvi püüdsin siiski koera midagigi minu juhtimisel tegema saada, kasvõi üle näidatud tõkke hüppama ja siis lahkusime kohe platsilt. Teisel rajal ekitasime slaalomi juures nii kaua, et disklahv oligi käes. Lõpuks saime ikka slaalomi korralikult tehtud ja sellega meie võistlus lõppeski.
Ma ei ole suutnud veel välja mõelda, mida sellise agilityhulluga peale hakata. Ilmselt peab aina rohkem ja rohkem võistlemas käima hakkama, ega muudmoodi sellest ärevusest lahti saa. Samas on endal kehv tunne, kui koer teeb platsil, mida tahab ja kõrvalt vaadates jääb mulje, nagu koeraga ei oleks kunagi trenni tehtud. Eks tuleb treeneriga aru pidada, kuidas koera võistlustel kontrolli alla saada. Trennis on võimalus rada pooleli jätta, koera veidi rahustada ja uuesti proovida. Võistlustel on ainult üks võimalus ja äreva koeraga on kindel, et see võimalus läheb luhta. Eks treenime edasi ja näis, kas kunagi hakkame muid tulemusi peale dsq ka saama või jääbki nii.
 |
| Sületšill raja ääres |
No comments:
Post a Comment