Ühel alal on õnn lõpetada nullideta, teisel...

Agility võistlused Ülenurmel, kohtunikuks tšehh Zdenek Spolek.

Võistlusele (1 hüppe- ja 2 agilityrajale) sai jälle regatud suhteliselt viimasel hetkel ja kõheldes-kaheldes. Trenni me vahepeal teinud ei olnud ja ka viimane võistlus oli üsna kaugel seljataga, ainult Saaremaal sai suvitamise ja söömise vahel veidi agilityt teha...

Päev algas väga vara, äratuskell helises 5.15 ja Ülenurme poole asusime teele planeeritud kella 7 asemel pool 8 (üks õnnetu unustas oma koera vet.passi koju). Koergi oli sellise näoga, et kas tõesti tuleb end juba jalule ajada? Aga Ülenurmele me siiski õigeaegselt jõudsime ja ka koer oli selleks ajaks pikal sõidul oma une täis maganud ning üsna energiline. Võistlus toimus staadionil paralleelselt näitusega, nii-et melu oli tavalisest rohkem ja seda oli kohe ka koera käitumises näha, sest töötamise asemel tahtis väike terjer ainult ninaga õhku ja maad nuhutada.

Rajad olid huvitavad, et mitte öelda rasked ja juba õppides tundsin, et vist käivad meile üle jõu. Radu joostes aga nii hull asi ei olnudki, vead tulid ikka meie tavalistes kohtades :)

Hüpperajal õnnestus kõik kenasti, kuni pöörasin hetkeks pilgu koeralt ja kohe ka kaotasin ta valele tõkkele ning sealt see kiire dsq tuli.

Teisel rajal olin õppimisel kimpus üsna mitme kohaga, ometi õnnestus rajal kõik kenasti. Väike puterdus tekkis enne slaalomit, kus nägin, et koera hoog on liiga suur ja ilmselt kavatseb ta slaalomist mööda joosta. Jõusin ta tagasi kutsuda ja korralikult slaalomisse saata piisavalt aegsasti, nii-et karistuspunkte meile selle eest ei antud. See aga tähendas, et olime kirja saanud oma esimese puhta tulemuse.

Kolmas rada tundus A1 kohta ikka ülemõistuse keeruline, ometi õnnestus see rada poole peale väga kenasti, kuni hakkasin koera slaalomisse saatma ja oma üllatuseks avastasin, et koeral on number slaalomis ees. Polnud midagi teha, tuli rada uuesti alustada. Sel hetkel tundsin, kuidas veri tõusis pähe ja  mõtlesin, et nojah, nii ta siis aiataha läks, sest kaks korda ennast niimoodi kokku võtta on minusugusel algajal ikka väga raske. Teisel katsel suutsime raja samuti slaalomini puhtalt joosta ja õnnestus lõpuks ometi ka võistlussituatsioonis esimesel katsel ilus slaalomisooritus saada! Hõiskasin rõõmust, kui koer oli slaalomi lõppu jõudnud, nii-et kõik muu ununes sootuks ja oleksin peaaegu jätnud koera tunnelisse saatmata. Kohe peale seda tuli ka ilus kiire disklahv, kui koer sööstis tunnelist suure hooga esimesele ettejuhtuvale tõkkele (loomulikult, kui koerajuht teda enne tunnelit ei pidurdanud, ega erilisema hoolega tunnelist enda juurde kutsunud). Peale disklahvi kulges rada nagu udus ja ausalt öeldes oli mul slaalomi soorituse üle nii hea meel, et mul oli muust täitsa ükskõik :)

Video on viimase raja esimesest sooritusest, kus Kusti otsib õiget slaalomi sisenemist ja läheb siis numbri kõrvalt valesti, vaene väike segaduses koer :)

Üldiselt jäin võistlusega jälle ülirahule, sest koer püsis stardis olenemata sellest, et meievaheline kontakt oli starti minnes kehvake ja tegi rajal seda, mida talt paluti. Olen väga rõõmus, et kuigi koer on rajal üldiselt väga hasardis, teeb ta siiani kontaktpindu tänu kontrollimisele siiski ilusti ja pole veel kordagi kontaktilt selleks luba saamata maha tulnud. Kaotame küll palju aega sellele, et kontakti juures aeglustame-seisatame, kuid see on praegu täiesti ebaoluline. Tore on näha, et iga võistlusega tuleb agility meil jälle veidi paremini välja!

Piltide autor Tuuli Kauer.