Üle väga pika aja väisasime Kustiga ka agilityvõistlust, õigemini eksamit. Kohtunikuks Svetlana Zolotnikova, korraldas A-koer. Rajad ei olnud rasked.
Uusi eesmärke ei seadnud, tahtsin testida koera stardipüsivust ja slaalomit. Leppisin vaid iseendaga kokku, mida ma teen, kui…
…koer varastab stardis. Otsustasin, et maksku, mis maksab, võtan dsq ja viin koera starti tagasi.
…eksib slaalomis. Otsustasin, et teen trenni (kaasates treeningusse ka viimase takistuse enne slaalomit) ja lahkun kohe platsilt, kui saame slaalomi tehtud.
Kõik muud eksimused on juba puhtalt enda viga.
Jooksime kokku 3 rada, millest 2 agility- ja 1 hüpperada:
Hüpperajal saime disklahvi ootuspärases kohas, kus paljud koerad peale kotti valisid kõvera tunneli vale suu, nii ka Kusti. Olgugi, et jooksin teiselt poolt ja ei kaldunud ise vale suu poole, jäin piisavalt hiljaks, nii-et koer lipsas ikka valesse auku.
Teisel rajal õnnestus kõik enam-vähem nii, nagu plaanisin. Kott oli jälle vastiku sirge peal, kus koeraga võidu joosta ei jõudnud ja seega kaldus koer kotis väga minu poole ja tahtis ikka vale tunneliaugu valida. Õnneks suutsin selle koha ära päästa. Viieka saime aga taaskord slaalomis, õnneks teisel korral slaalom õnnestus. Kohti ei jagatud, aga tegime selle raja arvestuses kolmanda tulemuse.
Kolmandal rajal rõõmustas Kusti mind stardis varastamisega ja viisin ta kohe starti tagasi, sealt juba eos disklahv. Edasi kulges rada kuni slaalomini ilusti, seal ekitasime kolm korda ja kui trenn tehtud, tulime rajalt ära.
Ütleme nii, et trennidest on kasu olnud ning oskan tänu sellele rada endale ja koerale sobivamalt planeerida. Küll aga teeb veidi kurvaks, et peale enam kui poolt aastat ja lugematu arv treeninguid on (võistlustel) stardis varastamine ja slaalomist mööda jooksmine endiselt suureks probleemiks. Ega vist muud üle jää, kui tuleb ka sel suvel tohutult võistlustrenne teha, muudmoodi neid ju nimetada ei saa.
No comments:
Post a Comment