AG laager Nupul 11.-14.07

Kui eelmisel aastal jäi ametlik laager vahele, siis sel aastal korraldas Anne taas Saaremal Nupul AG ja natuke ka SK laagri, koolitajateks meie oma Anne ja Anne Savioja Soomest.

Laager algas reedel ja meie esimene trenn toimus juba kell 12, seega oli vaja varakult teele asuda. Seekord sõitsin päris üksinda koos oma koeraga, varasemalt oleme Maarja ja Ruudiga kambakesi selle teekonna ette võtnud. Polnud hullu midagi, teekond kulges üsna kiiresti ja peagi keerasime tuttavale laagriplatsile, kus trenn juba käis.

Ilm oli fantastiline pea kogu laagris veedetud aja, alles pühapäeva pealelõunal kiskus vihmale. Ühest küljest mõnus, teisalt oli kuumuses agilityt teha raske nii koertel kui inimestel. Õnneks oli Ege trenniplatsi kõrvale lastebasseini organiseerinud, kus koerad end jahutada said. Kusti kasutas seda võimalust rõõmuga peale iga trenni ja vahel ka trennipausi ajal.

Lisaks käisime laupäeval peale treeninguid ka koertega ujumas. Russellitele panime vestid selga, sest nende pallihullus on nii suur, et ujutakse palli järele ükskõik kui kaugele. Õnneks tunnevad Kusti ja Ruudi end ujumisvestidega väga hästi ja omanikel ka vähe kindlam tunne. Käisin ka ise sel suvel esimest korda meres ja vesi oli tõesti mõnusalt soe.

Võistlejad nr 1 ja nr 2, võistlusala palli järel ujumine sabaga tüürides

Nüüd veidi ka treeningutest. Osalesime laagri vältel Kustiga kokku viies AG ja ühes SK trennis. Seda on muidugi palju, aga kuna trennide vahel oli palju aega, siis sai koer kogu selle aja puhata, nii-et tegelikult pidas Kusti ilusti vastu.

AG trennides jooksime tavaliselt ühte raskemat A3 tasemel rada ja lõpus lihtsamat rallirada, millega koera ja enda motivatsiooni tõsta. Rallirajal eksimusi ei ole, tuleb igal juhul edasi joosta, ühtlasi ei tohi kasutada käsklusi, vaid tuleb koera ainult kiita, nimepidi kutsuda ja innustada.

A3 rajad tundusid esmapilgul üsna rasked ja nipikad, aga kui Anne oli näidanud, kuidas üht või teist kohta lahendada, ei olnud meil Kustiga tegelikult ühegi raja läbimisega probleeme. Isegi rasked slaalominurgad õnnestusid! 

Anne innustas kõiki kasutama kiiremaid ja vähem turvalisi võtteid, ehk kui võimalik tuleks alati joosta otse ette vaadates, mitte selg ees, nii pidurdab juht koera vähem. Veel ütles Anne, et koer ei tohi näha juhti rajal seismas, vaid liikumine peab olema pidev (see iseenesest ei ole uudis), mistõttu pole vaja koguaeg liialt kiirustada (ka kiire koeraga) ja näiteks siis, kui koer on tunnelis, koerast liialt ette tormata. Ja tõesti, tema rallirajad tõestasid, et ei ole sugugi vaja rajal meeletult joosta, et õigel ajal õiges kohas olla, kõik on ajastamise küsimus. Anne põhimõte on sama, nagu paljudel teistelgi Põhjamaade treeneritel – pole vaja nii palju suulisi käsklusi ega pidevalt kätega vehkida, piisab õigest kehaasendist. Ka see sai mitmel korral ära tõestatud. Mitmel koerajuhil tuli laagris ka käeraskustega joosta, et käed koguaeg taevapoole ei tõuseks. 

Maarja ja käerauad

Nagu tavaliselt, vahetati ka seekord agilityrajal koeri, nii õnnestus mul lisaks Kustile rallirajal joosta ka Anne Savioja borderi Alli, Anu welshi Lille ja Külli saksa spitsi Mukiga. Võõra koeraga jooksmine on alati lahe kogemus, sest koerad on nii erinevad ja seega tuleb kiiresti ümber kohanduda ja oma koeraga kasutatavad juhtimisvõtted ära unustada. 

Kui treeningpäev õhtusse saadetud, kogunes kogu seltskond õhtusöögile, kus päevamuljeid jagati ja veidi ka seltskonnamänge mängiti. Eriti naljakaks osutus klikkertreening inimestele, mille käigus tuli valitud "koeral" lahendada ülesanded, mis seltskond oli talle välja mõelnud ning iga õiget sammu, tegu vm kinnitati klikiga. Ka minul õnnestus koera rollis olla ja tuleb tõdeda, et olin väga segaduses... Ei anta ju mingeid vihjeid, mis laadi ülesandega on tegu, tuleb vaid pakkuda suvalisi asju ja loota, et kuuled klikki. See pani klikkertreeningu olemust palju paremini mõistma – vaesed koerad, mida kõike nad tundma peavad :)

Kokkuvõtteks võib öelda, et ka seekord oli laagris tõeliselt lahe. Nelja päeva sisse mahtus tohutult nalja ja naeru, aga ka tõsist tööd ja mõtlikke hetki. Minu motivatsioon tõusis igatahes veelgi ja tahaks aina enam ja enam trenni teha ja uusi nippe kasutada. Nautisin seda aega täiega ja ootan juba järgmist aastat! 

Pühapäeval lahkusid laagrist pea kõik laagrilised peale Ege ja Anne Savioja, sättisin minagi end tasapisi teele, kuid meie Anne pakkus, et kui mul ei ole kuhugi kiiret, võiksin ka veel üheks ööks saarele jääda. Mõeldud-tehtud! Vaatasime pühapäeva õhtul ühiselt jalgpalli, veetsime veel ühe lõbusa õhtu ning tegime esmaspäeval ka veel viimased trennid. Enne lahkumist tegime veel ühispildi koerte ja Anne Saviojaga ning pildile said kokku sokutatud ka meie Anne noorem border Iti ja minu Kusti :)

Anne ja (vasakult) Gitta, Alli, Sulka, Iti, Skipp, Rika ja Kusti

Kusti ja Iti

Ja ongi laager selleks korraks läbi. Aitäh Anned ägeda laagri eest, üks suvi ei ole õige suvi ilma agility laagrita! Jään juba järgmist korda ootama :)