Nagu Maarja oma blogis kirjutas, siis mis oleks ebaloogiline asi, mida teha, kui oled käinud peale pikka treeningpausi vaid kahes (SK) trennis? Muidugi võistlema minna! Õnneks oli meie puhul tegu mitteametliku võistlusega, mille TAKO korraldas SK MM-il võistleva meeskonna toetuseks ja kuna kohtunikuks oli meie oma treener (nii mulle kui koerale tuttav inimene), võttis see võistluspinge maha ja saime rahulikult võistlustrenni teha, sest premeerimine võtete vahel oli lubatud.
Üldiselt võib rahule jääda, kui arvestada seda, et trenni ei ole sisuliselt üldse teinud, aga eks see tunne on ikka veidi mõru ka, sest tegelikult koer ju oskab. Kehvemini läksid kõik elemendid, kus kõrvalkõnd sees ja üldiselt oli tegemist lihtsalt hajunud tähelepanuga. Ehk koer kõndis küll minu kõrval, aga väga kontaktne ta just ei olnud. Pakun, et see on lihtsalt vähese võistluskogemuse asi, sest eks see suur tühi plats, kus ühtäkki mingid inimesed on ebaloomulikult paigal ja kuidagi steriilne õhkkond, kõik sosistavad ja on üldse kahtlased... eks see ehmatab ikka ära küll :)
Igatahes tulemuseks I järk, 177 punkti ja 7. koht (kokku võistles ALG-is 13 koera).
Kuigi jõudsin peale regamist endas kõvasti kahtlema hakata, siis otsus võistlema minna oli tegelikult õige. Sain aru, et koeral on võtted selged, vaja lihtsalt lihvida oskusi võistlussituatsioonis, kus kõik on veidi teisiti kui trennis. Nüüd tuleks minna muruplatsile trenni tegema, sest see ju jälle omamoodi põnev paik, rohkelt igasugu huvitavat nuuskimist jne :)
(Siia tuleb ka võtete video, kui selle kunagi üles saan laetud.)
No comments:
Post a Comment