Rebasejaht.

Olen ammu mõelnud Kustiga jälle tehisurgu harjutama minna, aga kuidagi ei ole sobivat võimalust tekkinud. Lisaks jäi üldse väga väga pikk paus kõigesse sisse... Aga kui EJRTÜ korraldas urupäeva, ei saanud võimalusest haaramata jätta ja nii me siis käisime 1. mai hommikul Jõgevamaal rebase juures.

Reps 

Peaaegu 3,5-aastane koer on urus ikka tuntavalt enesekindlam kui varem. Urgu minekuga ei ole Kustil kunagi probleemi olnud, tuiskab julgelt sisse ja liigub ka vabalt. Nii ka seekord. Konks on aga selles, et Roosiaia talus on nüüd uus urg, milles lisaks erinevatele nurkadele nüüd ka tõus ja kolm kitsendust. Üldiselt polnud Kustil kitsendustega mingit probleemi, aga üks kitsendus, vahetult enne pööret, mille taga tõus, on nii kitsas, et koer ei tahtnud sealt kuidagi läbi mahtuda. Pidin ikka omajagu koera utsitama, et ta end sealt läbi pressiks (pragudest nägin, et koer oli väga hädas selle koha peal). Aga läbi ta lõpuks neist kohtadest siiski tuli, külg maas, end käppadega mööda uru külge edasi vinnates. Väiksematel (emastel) russellitel polnud kitsendustega mingit muret. Kusjuures ka Kusti pole russelli kohta üldse suur. Arvan, et näiteks jämedama rinnaga taksid küll neist kitsendustest läbi ei mahu, welshidest ja muudest suurematest terjeritest rääkimata.

Kui eelmisel korral muutus koer peale veidikest katla ees haukumist kärsituks ja tuli urust välja, et leida muu koht, kust rebasele ligi saada, siis seekord haukus ta katelde juures palju püsivamalt. Küll aga on näha, et koer tahab lõpuks oma tegevusele kinnitust saada ehk haugub paremini, kui ikka vahepeal teda kiidan uru kõrvalt. Seda eriti siis, kui hakkab veidi väsima.

Üldiselt võis aga koera tööga rahule jääda. 1-2 harjutuskorda kulub raudselt marjaks ära, et koera töös kindel olla, sest ka esimesel harjutuskorral öeldi, et võib eksamile minna, aga eksamil... Seda lugu olen juba vanas blogis rääkinud ka :).