Ega ma midagi erilist lootnud, sest enesekindlus (võistlus)rajal on viimaste võistluste tõttu suhteliselt olematu. Regasin siiski kõigile radadele eesmärgiga trenni teha ja otsustasin kohe, et pean kõikidel kontaktidel koera kinni ja vajadusel hoian teda seal sekundi või kaks. Ühtlasi otsustasin kohe, et ei lase koeral stardis varastada ja võtan kohe dsq, kui ta seda tegema peaks ning viin ta starti tagasi.
Kontaktitrenn läks igati asja ette, mida rada edasi, seda kindlamalt Kusti kontaktil peatus. Viimasel rajal tegi A-l juba täiesti korraliku 2o2o ega üritanud sealt kuhugi kiirustada. Kontaktivigu me peaaegu kunagi ei saa, sest üldiselt koer kontaktpinda üle ei hüppa, aga ma ei taha ka seda, et koer kontaktilt minema kihutab, seega eesmärk on ikkagi see, et ta ka võistlussituatsioonis kontaktil seisma jääks. Vastasel juhul juhtub see, mida juba ennegi nähtud – üks ainus aktsepteeritud hüpe kontaktilt ja järgmisel korral tehakse hüpe juba poole A pealt :D
1. rada AG – dsq
Rada oli väga lihtne jooksukas, ometi meie jaoks täielik feil :) Kartsin, et koer tuleb tõketest mööda (nagu viimastel võistlustel on juhtunud) ja olin kontrollimise tõttu liiga aeglane ning lasin koeral valesse tunneliauku lipsata. Slaalom õnnestus alles teisel katsel ning seejärel hüpe A-lt, kust koer tormas tunnelisse, kuhu polnud sugugi vaja minna. Ootasin, kuni ta oma tiirud tehtud saab ja A-le tagasi tuleb, sest kui oleksin sealt rada jätkanud, oleks asi järgmisel rajal veel halvem.
2. rada AG – 0kp ja 1. koht
Raja algus oli meile ebasoodne (sirge tunneliga) otse lidumine, teadupärast Kusti ei püsi võistlustel eriti stardis. Täna oli tal ka kiirust päris korralikult, aga õnneks jõudsin, kuhu vaja. Otsustasin kindluse mõttes kätt tunnelite juures mitte vahetada ja saatsin koera tunnelisse välisküljest, et teda mitte mingil juhul ise vale tunnelisuu poole ei tõmbaks. A-kontakt oli juba väiksema hüppega, kuid siiski mitte ideaalne ja seetõttu ka minu vastupööre tõkkel suhteliselt kaheldava väärtusega, õnneks toimis :) Poomikontaktil otsustasin lasta koeral veidi oodata. Kõik õnnestus ja tulemuseks kiire puhas rada ja sellega ka üleminek A2 võistlusklassi!
3. rada HY – dsq
Selle raja algus oli murettekitav – neli järjestikkust takistust sirge peal ja sealt tunnelisse, kuid mitte otse ettejäävasse. Paras väljakutse koerajuhi jaoks, kelle koer stardis ei püsi. Ja nii oligi, Kusti varastas ja viisin ta kohe starti tagasi, sealt ka dsq. Peale seda tuli see algus väga ilusti välja ja üldse oli tegelikult väga tore rada, meeldis! Slaalom muidugi ei õnnestunud taaskord esimesel katsel, ma ei tea, mida Kusti seal slaalomi juures mõtleb või mis põhjustel ta sealt võistlusel esimese hooga haukudes mööda tuleb… Oma juhtimisega jäin aga üsna rahule ja esimese A2 klassis joostud raja kohta polnud sugugi paha :)
4. rada AG – dsq
Siin saime dsq üsna ootamatult (või tegelikult oodatult, see ju oligi lõks :)), sest alguses oli suhteliselt samasugune tunnelivalik, nagu eelmisel rajal. Kontaktikontroll oli ilmselt see, mis põhjustas selle, et koer lidus otse tunnelisse. Kui oleksin ise juba teises suunas kalduma hakanud, nagu eelmisel rajal, oleks ka see koht ilmselt õnnestunud. Slaalomist on ka kahju, jälle teisel katsel õnnestus ilusti. Muidu väga lahe rada ja nautisin selle jooksmist väga!
A2-s olla on oluliselt ägedam kui A1-s. Võib ju tunduda, et mis need A1 rajad siis ära pole, lihtsalt otse tõkked rivis. Aga kiire koeraga on selline otse lidumine ikka vahel üsna keeruline, eriti kui sa ise ei ole sündinud sprinter. A2 pakub ikka juba vähe rohkem keerutamist ja rajad on huvitavamad, nii-et ootan juba järgmist võistlust! :)
No comments:
Post a Comment