Nii see asi siis jäi ning otsustasin, et keskendume agilityle ja SK-le. Vahepeal õnnestuski teha SK-s mõned päris tublid võistlustulemused ning ühtlasi ka agilitys jõuda lõpuks A2 klassi (arvasin, et jõuame enne veteraniklassi).
Kui selgus, et Kuusalu vallas on avatud uus treenimisurg, kuhu on Tallinnast (Jõgevaga võrreldes) peaaegu olematu maa, mõtlesin proovima minna. Juba esimene urutrenn oktoobris oli edukas ning koolitaja (kes on seal muide super!) arvas, et Kusti teeb eksami ära küll. Siiski otsustasime, et ei lähe niisama proovima, vaid teeme ikkagi enne paar korralikku trenni, mis on üles ehitatud täpselt nii, nagu eksam olema saab. Iga treeninguga oli koera töö parem ja otsustasin Kusti detsembri alguses toimuvale eksamile kirja panna.
Üldiselt on Jahikooli eksamitel käinud välismaa kohtunikud ja see oli minu silmis ainult positiivne, sest veel üht kohtumist tookordse eesti kohtunikuga ma üle elanud ei oleks :D Seekord oli kohtunikuks Natalija Borodajenko Lätist.
Meie Kustiga olime viimases grupis koos veel ühe russelliga. Eksam algas paugukatsega ning seekord tuli koerad jätta puu külge seotult pauku ootama ning ise peitud minna. Minu koer oli rebase lõhnadest end juba nii üles kruttinud, et tal ei olnud sest kõmakast sooja ega külma. Nüüd tuli veidi oodata, olime järjekorras teised. Kui esimene koer oli oma soorituse teinud, jõudiski kätte meie kord. Pikka juttu ei olnud, tuli kohe koer urgu lasta ja ise eemal oodata, kuni koer töötab. Koer sisenes kohe urgu, liikus esimese pöördekohani ja tuli siis korraks tagasi midagi kontrollima, aga urust ta ei väljunud, vaid keeras kohe ümber ja hakkas uuesti rebaseni liikuma. Nüüd läks ta kindlalt rebaseni ja hakkas haukuma. Nii sai ta veel kahe kambri juures veidi haukuda. Kui nüüd jälle rebane liikuma lasti, valis rebane tee vasemasse tagumisse kambrisse. Kui ka Kusti liikuma lasti, otsustas ta kõigepealt kontrollida paremat poolt, kuid veendudes, et seal kedagi ei ole, liikus kohe vasaku kambri juurde ning hakkas haukuma. Oiiiii kui piinarikas see ootamine oli... tundus, nagu koer oleks seal urus olnud juba pool tundi. Tegelikult lasti tal haukuda veidi üle 10 minuti, nii-et ei midagi ebatavalist. Koer töötas täna vahepeal nii vihaselt, et siiber hüppas üles-alla ja koer nägi kurja vaeva, et rebasega kontakti saavutada.
Lõpuks sain loa koer urust ära võtta ja minu üllatuseks ei olnud koer sellise näogagi, et ta väsinud oleks. Vastupidi – kui tal oleks võimalus avanenud, oleks ta uuesti urgu tormanud.
Viimaseks jäi kuulekuse osa, mis koosnes kõrvalkõnnist (tegelikkuses siis vabas rihmas koerajuhi kõrval liikumisest) ja juurdekutsumisest. Mina võtsin koeral rihma ära ja tegime Kustiga oma tavalist kõrvalkõndi, mis tuleb meil oluliselt paremini välja kui niisama rihmas liikumine. Ka juurdekutsumine toimus koos põhiasendiga, nii-et kohtunik oli Kusti sooritustest lausa vaimustuses. :) Loomulikult oli mul taskus väike piiksuv pall, mida olin Kustile eelnevalt näidanud (kasutasime dopingut hehehee), nii-et teades, et preemia tulemata ei jää, andis koer endast tõesti parima.
Ja tehtud ta oligi!
Töö kirjeldus:
Ei karda pauku. Kogu katse toimus siibritega, neid ei avatud. Koer töötas suurepärase hasardiga, suure huviga. Väga lähedalt siibrile kogu katse ajal. Suurepärase visaduse ja tigedusega. Esialgselt töötas pisut aeglasemalt, viivitustega pööretel. Edasine töö oli väga täpne ja pausideta. Koera töö suurepärane, eriti hea kontakt omanikuga, muljetavaldav!
Urgu sisenemine ja jälitus 9/10
Hasartsus 50/50
Visadus 30/30
Kuulekus 5/5
Hääl 5/5
Kokku: 99 punkti
Nüüd on see siis lõpuks ometi tehtud ja võime kinnitada Est V CH tiitli, mis juba ammu ootamas :) Aitäh Ilonale, kes on nii positiivne ja abivalmis, et tema koolitustel käia oli lausa rõõm!
 |
| Kusti esimene kohtumine rebane Mikuga Jõgevamaal |
No comments:
Post a Comment