Sõitsime Soome juba reedel, et minna Killuga Maarit Hellmanni SK koolitusele. Ütlen kohe ära, et see oli kõige huvitavam SK koolitus, kus ma käinud olen, sest sel koolitajal on tõesti mitmete elementide õpetamiseks täiesti omamoodi lahendused ning on näha, et ta läheneb asjale väga loominguliselt. Üleüldse võib Soome koolitajate kiituseks öelda, et nad suudavad igale koerale väga individuaalselt läheneda ning mingeid tüüplahendusi nad eriti ei paku, vaid jälgivad väga hoolega seda, milline on konkreetse koolitatava koera iseloom ja olemus. Saime igatahes mitmeid häid ideid, kuidas ühe või teise asja õpetamisel edasi liikuda :)
Laupäeval käisime Kustiga Janakkala võistlustel. Meie kohtunikuks oli Henri Luomala, kelle rajad olid küll lihtsamate killast ja mitte nii tehnilised (kui näiteks järgmise päeva Anne Savioja rajad), kuid eeldasid kiireid jalgu.
Kustil oli juba esimeses stardis selline meeleolu, et starti püsima ta ei jää, nii-et terve nädalavahetuse alustasime jooksmist koos ja tundub, et see meile sobis. Küll aga tähendab see meeleolu, et ka kontaktpindadel mingit püsimist loota ei ole, seega said peaaegu kõik poomid ja A-d üle hüpatud. Võtsin juba võistlema minnes vastu otsuse, et ma ei hakka mitte ühtegi kontakti parandama, vaid jooksen edasi ja vähemalt juhin korralikult lõpuni. Meie õnneks oli meil seekord joosta rohkem hüppe- kui agilityradasid.
1. rada AG – dsq
Mõlemal agilityrajal oli kõver tunnel (seljaga, tunnelisuud koerale nähtamatult) otse koera trajektooril ees ja Kusti arvas mõlemal korral, et prooviks ka selles tunnelis ära käia. Tema pettumus oli suur, kui selgus, et ühtegi avaust tunnelil ei olegi. Muus osas õnnestus rada kenasti kuni tõkkeni peale A-d, kus lootsin, et koer tuleb A-lt korralikult alla ning seega satub ka tõkkele, kuid sellise hüppe peale tulistas Kusti minust otse mööda ja tunnelisse :D
2. rada AG – 10kp
Sel rajal hüppas Kusti teisel tõkkel imelikult ja kukkus pahasti, kuid ilmselt midagi ei juhtunud, sest ei rajal ega pärast jooksu näidanud ta kuidagi välja, et tal midagi viga oleks. Ka sel rajal plaanis ta peale A-d tunnelisse minna, aga siis tuli meelde, et sel tunnelil pole ju suud :P Kontaktid said ka korralikult üle hüpatud.
3. rada HY – 0kp
Sel rajal said paljud koerad disklahvi peale kolmandat tõket, sest lippasid tunneli tagumisse auku. Seega otsustasin juba õppides, et teen kolmandal tõkkel vastupöörde ja jään valele poole ning saadan tunnelisse tagantlõikamisega. See plaan toimis ilusti. Muus osas oli rada samuti täitsa kobe, ainult enne slaalomit koera tõkke taha saates jäin liiga pikalt koera kontrollima ja jäin slaalomisse saatmisel talle ette. Õnneks koer päästis olukorra :)
4. rada HY – 0kp
Sel rajal õnnestus kõik väga ilusti. Koer oli hästi juhitav ja sain üsna palju eest ära joosta, Kusti sibas ilusti järele. Tänu sellele saime kirja enda kohta väga hea aja ning kiirete parsonite ja borterterjerite vahel tulime lausa viiendale kohale.
Pühapäeval olime kirjas Sipoos, kohtunikuks Anne Savioja. Tema rajad olid üsna tehnilised ja eeldasid koeralt iseseisvust, omanikult kiireid jalgu. Meile tema rajad üldiselt sobivad, nii oli ka seekord.
1. rada AG – 5kp
See rada tundus õppides raskem kui ta tegelikult oli. Saime kõigega hakkama, va A-kontakt, mida tuli läbida lausa kahel korral. Tegelikkuses olid mõlemad korrad hüpatud, kuid teisel korral õnnestus Kustil ikka küüneotsaga sinist ala puutuda, nii-et saime kirja vaid ühe viieka.
2. rada HY – 0kp
Kõik tuli plaanipäraselt välja, ainult stardis ei saanud Kustiga kokkuleppele :D
3. rada HY – 0kp
Sel rajal oli kohe alguses pikkade vahedega neli tõket ja rada õppides ma väga ei uskunud, et ma viiendani ilma disklahvita välja vean. Juba esimese tõkke taga oli ahvatlev tõke, millele koer võis koos jooksmist alustades vabalt sattuda. Uskumatu, aga jõudsin vabalt koeraga koos alustades sirge läbida. Ekitus tekkis aga peale tunnelit, kui oleksin peaaegu koera tõkkest mööda tõmmanud. Lisaks oli meie jaoks raske slaalomisse sisenemine, kuid Kusti oli tubli ja sai ka tagantlõikamisega kenasti slaalomisse.
4. rada HY – 10kp
Kõik muu tuli taas kenasti välja, kuid slaalomisse sisenemine oli meie jaoks tiba raske. Sellist saatmist olen püüdnud Kustile õpetada, kuid üldiselt ei tule taolised sisenemised meil kunagi välja, nii-et teadsin juba õppides, et ega seal mingit sobivat lahendust meie jaoks ei leidu.
Kokkuvõtteks võib öelda, et seekord Kusti ületas end! Ta oli väga keskendunud ja püüdlik, allus ilusti juhtimisele ja jooksis nii kiiresti kui jaksas :) Nüüd on tarvis kontaktitrenni teha, et ka kontaktpinnad kuidagi talle mugavamaks saada. Ilmselt A-l teda stoppima sundida ei ole mõtet, see on tema jaoks piisavalt ebamugav, et stopi tegemist vältida. Seega oleks vaja saada ta kuidagi sammu seadma, nii-et tuleb proovida, kas seda on võimalik kuidagi suurema vaevata selgeks saada. Poom on laugem ja seepärast on selle otsas veidi mugavam peatuda, nii-et seda ümber õpetama ei hakka.
Stardipüsivust samuti enam ei testi ja kui vähegi võimalik, alustan jooksmist koos koeraga. Ei viitsi temaga kakelda :) Lihtsalt on tarvis koos startimist harjutada, et see kuidagi ilma suurema pusklemiseta välja tuleks.
No comments:
Post a Comment