Jooksime kokku kolm rada, kaks AG ja üks HY. Rajad olid meeldivad ja üldse mitte sellised, nagu mäletasin Kreslina radu olevat. Ei olnud väga pikki sirgeid koeraga võidu lidumisi ega midagi – rajad olid mõnusad ja tegelikult ikka väga lihtsad.
Tegemist oli selle hooaja esimese välivõistlusega, seega ei teadnud täpselt, mida oodata ja millises meeleolus koer olla võiks. Õnneks oli Kusti üsna rahulik ja seepärast kavatsesin kasutada võistlust ka treeninguna – kontrollisin põhjalikult kontakte ja lasin tal kontaktil paar sekundit seista ning peale esimesel rajal varastamist jälgisin ka stardispüsimist. Viimases olen nüüdseks üsna kindel, kuid võistlustel on ikkagi koera meeleolu nii palju ärevam, et ei saa lihtsalt koerast tuimalt eemale jalutada, nagu seda tavaliselt trennis teen.
Meie peamiseks komistuskiviks osutus taaskord slaalom, mis oli igal rajal vea tekkimise põhjuseks. Seekord ei olnud asi niivõrd sisenemises, sest siseneda püüdis ta igal korral. Tundus, et koeral oli slaalomis libe ja kahel korral eksis ta just seetõttu, et samm läks sassi. Kolmandal rajal põhjustasin eksimuse ise, sest tahtsin olla 100% kindel, et ta slaalomi korrektselt sooritab, seega jätsin enne slaalomit käe vahetamata ja tõmbasin slaalomi lõpus koera valesse tunneliauku. Slaalom sai see-eest aga korralikult tehtud :)
Üldiselt jäin jälle võistlusega rahule. Ütlen nii pea iga kord, aga tõesti mõtlen seda. Rõõmustasin selle üle, et koer allus ka seekord ilusti juhtimisele ja oli väga püüdlik.
No comments:
Post a Comment