Erinevad AG võistlused

Jupp aega on mööda läinud ja pole jõudnud mitte miskit siia kirjutada. Vahepealsesse aega on aga mahtunud nii mõnigi treening ja ka paar võistlust.

Mai lõpus käisime Kustiga Lätis Gauja Cup-il võistlemas. Kahepäevane võistlus, mida hindas Bernd Hüppe Austriast. Tegelikult selle kohtuniku pärast Lätti minna tahtsingi. Eelmisel aastal hindas ta Viljandis ja tema rajad jäid meelde kui mõnusad ja loogilised. Pettuma ei pidanud ka sel korral. Ei olnud midagi imelihtsat ja oli tarvis ikka koera juhtida ka, aga sellegipoolest olid rajad meeldivad. Saime joosta kokku viis rada, mõlemal päeval 2 AG rada oma klassis ja lisaks meeskondlik Open.

Tulemustest eriti rääkida ei ole mõtet ja pikemalt videosid ei kommenteeri. Suutsin koera ise mitmes kohas kaotada ja lisaks oli tunda, et väike terjer tegi rajal ka oma toimetusi. Üle said hüpatud mitmed A kontaktid ja ka poomilt varastati igal võimalusel, seega olin ise vales kohas ja nii sattus ka koer poomilt maha lipates valesse kohta. Probleem on jätkuvalt ka stardispüsimisega ja kui koer stardis varastab, on edasine suhteliselt hukule määratud, sest Kusti on siis rajal eriliselt pöördes ja läheb kuhu tahab, ega allu eriti juhtimisele seni, kuni on mõnel valel takistusel ära käinud :) Mõned asjad tulid ikka välja ka ja igal rajal leidus ka kohti, millega jäin rahule.

Mõned pildid ka lendkoer Kustist. Piltide eest aitäh Kaisale.

Ise nii väike, aga nii pikk hüpe :D 

Lendkontakt

Järgmisena panime oma võimeid proovile A-koera võistlustel Veskimetsas 7. juunil. Kohtunikuks oli Svetlana Zolotnikova ning rajad olid lihtsad ja väga tehtavad. Stardispüsivust ei olnud, mistõttu oli raske radu alustada ja ise õigesse kohta jõuda, mitmed asjad läksid selle nahka. Koer oli pöörane ja tegi isetegevust. Vaid teine rada õnnestus peaaegu, kahjuks valisin vale võtte enne poomi ja koer tahtis nii poomist kui minust mööda joosta, oligi tõrge käes. Oleks tulnud ilmselt valssida. Saime siiski selle tulemusega 2. koha.

Vaikselt hakkab lootus kaduma, et Kustiga õnnestuks kunagi üldse mingisugune stabiilsus saavutada. Olen tüdinud koera starti tagasi viimisest ja selle eest dsq võtmisest. Lisaks olen tüdinud sellest, et koer võistlustel slaalomit teha ei taha, ükskõik, kui palju me seda treenime, premeerime ja kui ideaalselt see igalpool mujal välja tuleb. Mõned asjad on lihtsalt terjerile nagu hane selga vesi, õpeta palju tahad ja rahulikus meeleolus võib see koer olla kuulekus ise, aga võistlustel otsustab ta ikka ise, mida teeb. Kuidas see trennis suurepäraselt juhitav ja päris hästi koolitatud koer ka võistlusplatsile saada, seda ma tõesti ei tea.