Olin reede õhtul kaua tööl, seega Saaremaale tuli minna laupäeva varahommikul. See tähendas aga väga varajast äratust, täpsemalt pidin end voodist välja sundima juba 4.45, praam läks 7.55. Sellegipoolest läks kõik viperusteta, asjad olid õhtul eelnevalt pakitud, hommikul esimese asjana autosse tassitud ja olime juba väga aegsasti läbi paksu udu Saaremaa poole teel.
Jõudsime piisava ajavaruga võistluspaika ning mõtlesin, et lähen regan koera juba varakult ära, siis saab rahulikult jalutustiiru teha ning end võistlusvalmis seada. Nüüd tabas mind aga korralik pauk, kui hakkasin otsima koera trennikotti (kus sees mh ka võistlusraamat) – mida pole, seda pole. Ainus oluline asi peale koera, mis peab kaasas olema ja see oli koju jäänud! Ma ei oska oma tundeid tagantjärele kirjeldadagi, olin korralikus šokis ja väga õnnetu, sellist asja ei ole minuga veel enne juhtunud. Kõnelused toimkonnaga andsid selguse, et võin küll joosta, kuid arvestuse väliselt. Nüüd lasin kiiruga peast läbi, mis mul puudu on... koer on, trenniriided seljas, tossud... mingisugused on õnneks jalas, joogikaussi ei ole, maiuseid ei ole, mänguasja ei ole. Kas korralikku stardirutiini selliselt tekitada õnnestub? Kahtlane, aga tuleb proovida. Õnneks oli meil kaasas inimestele veidi söögipoolist ja loomulikult oli autos ka vett, nii-et juua sain koerale anda ning maiuse tekitasin endale nosimiseks mõeldud kanasnäkkidest.
Eesti Meistrivõistlustele panin ma Kusti tegelikult kirja selle mõttega, et proovida veidi raskemaid radasid joosta, konkurentsi me kellelegi ei paku, selleks on tugevaid puudujääke nii kogemustes, juhtimises kui ka koera võimetes. EM-i rajad olid aga lihtsad, väga lihtsad. Hüpperada õnnestus läbida slaalomivigadega (10kp), Kusti ei tahtnud tunnelist tulles slaalomisse siseneda (üllatus, üllatus), vaid tuiskas hoopis teises suunas, muus osas rada õnnestus ja koera kiirus oli väga hea. Agilityrajal oli koer aga juba sedavõrd pöördes, et jooksis arutult ringi ja kui ta juba mitmel korral juhtimisest keeldus ning ise takistusi valis, otsustasin koera kaenlasse võtta ja platsilt lahkuda, et teiste aega säästa.
Ka päeva kolmas, nüüd juba tavaline agilityrada, läks plähmerdades ja juhtimisest ei tulnud midagi välja.
Teise päeva rajad olid veidi raskemad, kuid ikkagi meeldivad ja loogilised. Esimene rada läks meil enamvähem talutavalt ning koer oli eelmise päevaga võrreldes kontaktsem, tehes rajal minuga koostööd üsna rahuldaval tasemel. Kukkus küll üks tõkkepulk ja okseri tagumine pulk, kuid ma ei lasknud sest end häirida, vähemalt koer töötas. Kohe peale okserit tuli tõkkest möödajooks kohas, kus seda tegelikult ootasin (see on ka põhjus, miks tegin pimepööret, ideaals oleks tahtnud teiselt poolt joosta) – sellistel libamisi tõketel on Kustil kombeks mulle tillikat teha ehk teha nägu, et "kohe tulen hüppele, aga siis ikkagi keeran tagasi otsetrajektoorile ja tuiskan eesolevale takistusele". Ma ei hakanud seda kohta parandama, sest tulemus ju niikuinii kirja ei läinud, koera kiirus ja tahe olid tublid ning jätkasin jooksu. Selle rajaga võib tegelikult juba peaaegu rahule jääda kui dsq koht välja arvata.
Teise raja unustasin ma umbes poole peal sootuks, peas oli täielik lünk, seega sellest rajast ei tulnud kah midagi välja. Kolmandat rada ma enam jooksma ei läinud, tahtejõud ja võitlusvaim olid ilmselgelt otsas.
Olenemata sellest, et nädalavahetus oli täis ebaõnnestumisi võistlusrindel, oli EM-i jälgida taas põnev, seega ei saa öelda, et reis saarele oleks läinud päris tühja. Saaremaa kostitas meid terve nädalavahetuse vältel superilusa päikesepaistelise ja sooja (kohati lausa kuuma) suveilmaga, nii-et varusin lihtsalt enne sügist veel maksimaalselt D-vitamiini ja jälgisin proffide jookse :) Enda jooksude juures võib rahule jääda stabiilselt kenasti sooritatud kontaktpindadega.
No comments:
Post a Comment