Soomes võistlemas

Kui Anne Savioja Eestis kohtunikuks käis, kutsus ta meid Soome. Kui hakkasime võistlusi otsima, siis selgus, et leiduski juba üsna pea nädalavahetus, mil võistlused toimusid mõlemal päeval Helsingi külje all, seega haarasime mõttest kinni. Mina ei olnud varem Soomes võistlemas käinud ja tahtsin väga proovida joosta tüüpilisel Soome pinnasel, lisaks olin loetu-kuuldu põhjal veendunud, et võistluste korraldus on sujuv ning platsid, takistused jm tasemel – etteruttavalt võib öelda, et pettuma ei pidanud.

Läksime Egega Soome juba reedel, et olla varakult kohal ning võib-olla minna vaatama ka õhtust Kotka võistlust, kus Anne Savioja hindas ning Anne Tammiksalu jooksis. Anne S elab imeilusas kohas, kohe kodu lähedal asub supermõnus metsarada, kus saab korralikult turnida, laskuda jne ehk tüüpiline Soome maastik. Kohale jõudes võtsime kohe Ege ja koertega pikema tiiru ette ja koerad said mõnusalt laevareisil kogutud energia ära kulutada.

Õhtul otsustasime siiski ka Kotkasse võistlusi vaatama sõita. Kotka võistluse puhul oli tegemist vaid A3 maksi võistlusega, sestap ise me kumbki osa võtta ei saanud ja ausalt öelda olid sel korral Savioja rajad hoopis teistsugused kui need, mida on seni õnnestunud joosta, seega oli raja kõrval vaadata põnevam kui ise neid radu käkerdada. Savioja ise ütles neid radu silmas pidades, et radu planeerides arvestab ta alati sellega, kas sama rada peab jooksma ka mini-midi seltskond või on tegemist ainult suurte koertega, kellega pole vaja kõikjale kaasa joosta jne, seetõttu on ka raja iseloom teistsugune. Minikoeraga oleks neid radu tõenäoliselt üsna keeruline joosta olnud. Tase oli võrdlemisi kõrge ja ei olnud sugugi võistlustules vaid borderid, nagu oleks võinud arvata, vaidus leidus mitmeid teisigi põnevaid tõuge.

Laupäevaks olime Kustiga kirja pandud Purina platsil toimuvale võistlusele, kus samuti hindas Anne Savioja. Nüüd olid rajad juba väga tema nägu – loogilised ja sujuvad joosta, omade lõksudega. Kusti oli veidi ülemeelikus tujus ja püüdis kahel rajal slaalomit eirata, joostes slaalomist suure hooga mööda. Lisaks olid meil seekord lendkontaktid, mille üle ma ei ole sugugi uhke, kuid kuna Savioja platsil treenimist ei luba (takistuse uuesti sooritamisel tuleb rajalt lahkuda) ja tahtsin kindlasti rajad lõpuni joosta, tuli nendega leppida.

Esimesel (AG) rajal tekkis meil kõigepealt slaalomierror, seejärel kadus koer tõkke taha saatmisel eesolevasse tunnelisse ja dsq oligi käes. Oleks võinud tegelikult kätt vahetada ja ümber teise tiiva proovida saata, aga selle peale tulin alles siis, kui midide jookse vaatasin. Muus osas võis rahule jääda.

Teisel (AG) rajal tuli kohe alguses tõrge slaalomis, lisaks said üle hüpatud kiige ja A kontakt (lausa 2 korda). Muidu jäin rajaga rahule, sest koer oli tegelikult kontaktne ja tubli, kiirus väga hea ning ka ise võtsin end kokku ja püüdsin joosta (eriti lõpusirgel) nii, kuis jaksasin. Tulemuseks 15kp.

Kolmandal (HY) rajal oli koer ilmselgelt väsinud ega reageerinud enam kutsumisele, seega tuli dsq kohe, kui koer sirgest tunnelist tagasi ei keeranud, vaid tulistas kaugemal asuvale tõkkele. Ilmselt ei olnud abiks ka kiiruga alustamine, kindlasti oleks selliseid kohti parem teha, kui koer ootaks stardis ja saaks rada rahulikult alustada. Peale seda ei olnud ka omal enam erilist motti, seega ei juhtinud koera korralikult ja tõmbasin ta peale tunnelit ka ühest tõkkest mööda. Slaalom seekord õnnestus, samuti tõkete kombinatsioon peale viimast tunnelit.

Pühapäeval toimusid võistlused Vantaas, kohtunikuks Leena Rantamäki-Lahtinen, kelle rajad olid mõnusalt kiired ja pigem lihtsamate killast, kuid nõudsid siiski ka korralikku juhtimist – ütleks, et korralik A2 tase :) Selle kohtuniku stiilis oli samuti tunda midagi Savioja omaga sarnast ning hiljem selguski, et Savioja on antud kohtuniku välja koolitanud, nii-et tunne ei olnud sugugi petlik.

Esimesel (AG) rajal saime tõrke kohe teisel tõkkel, kus pimepööret tehes ei vaadanud koera ja tõmbasin ta tõkkest mööda. Jõudsin veel platsil olles Egelt küsida, et "kas koer tuli siit mööda?" :D Poom ja slaalom korralikult sooritatud, kaotasin koera pikkusel ning teda uuesti takistusele saates kadus koer kaugelasuvasse tunnelisse. Vot see on küll tüüpiline Kusti – joosta takistusele, mis asub niivõrd kaugel. :) Nüüd kontrollisin A-d ja kiike, et järgmisel rajal need korralikult tehtud saaks.

Teisel (HY) rajal plaanisin tegelikult hoopist teistmoodi juhtida, kuid välja tuli tõeline granny style. Mõtlesin platsil mitmes kohas jooksu ajal ümber, sest tundus, et koera kaared kipuvad jube suureks minema ja võin ta tõkkest mööda tõmmata, kui tema ees kätt vahetama kiirustan, nii-et läksin kindla peale. Õnneks tehtud valikud sobisid seekord ja tulemuseks puhas rada ning 6. koht 30+ minikoera seas, nii-et üsna korralik tulemus.

Kolmas (AG) rada tuli muidu kenasti välja, kuid taaskord tuli Kusti A-lt maha ja hetkeks ei suutnud otsustada, kas lasta tal takistus uuesti teha või edasi joosta. Siit siiski viiekat ei saanud ja rada oli senimaani puhas, kuni Kusti poomi korralikult üle hüppas.

Vantaa mitmed võistlusplatsid ja superilus sisehall jätsid ikka väga väga hea mulje. Sisehalli uudistamas käies õnnestus näha ka mitmeid Soome agility staare oma koertega, parasjagu oli käimas MM-i meeskonna trenn ja promovideo (seesama, mis Facebook-i MM-i lehele laeti) filmimine.

Võistluste korraldus oli lausa suurepärane, paralleelselt kasutati kahte kõrvutiasetsevat platsi ning kui ühel võisteldi, ehitati teisel juba järgmine rada valmis. Platsile tulek toimus ühest väravast ja lahkumine teisest, mis juba eos elimineeris igasugused intsidendid finišeeruva ja startiva koera vahel. Oma järjekorra ootamine oli samuti tänu sellele väga mõnus ja rahulik ning võimaldas korralikult keskenduda ja koeraga kontakti luua. Mõlemas võistluspaigas oli kohe platside kõrval suur park, kus oli väga mõnus rada vahel ja võistluse lõpus koera jalutada.

Jäin selle nädalavahetusega ikka väga rahule ja kindlasti ei ole see viimane reis Soome võistlema. Aitäh ka Annele, kes meid nii lahkesti enda juures majutas :) Oli äge reis!