Olin valmis igasugusteks asjadeks, sest tema radu otsides ja neid trennides joostes sai selgeks, et tegu ei ole lihtsaid radu armastava kohtunikuga. Kui aga TAKO võistlustel rajad valmis said, oli üllatus missugune, sest rajad olid isegi väga lihtsad! Hiljem selgitas kohtunik, et esiteks oli plats väike ja seadis palju piiranguid ning teiseks on ta ajaga aru saanud, et liiga rasked rajad ei ole sugugi fun ning eelistab näha inimesi ja koeri õnnestumas. :)
1. rada HY – 0kp
Rada planeerides ei suutnud otsustada, kuidas alustada, kas tõmmata koera ümber esimese tiiva või koerale mugavamalt S-liini pidi saata ning kuidas oleks koos startides parem, sest koera starti jätta ma enam ei looda. Otsustasin esimese tiiva ümbert proovida koera keerata, aga nojah... Kusti tegi ikkagi seda, mis oli temale mugavam, nii-et tulevikus tuleb püüda rohkem niimoodi joosta. Koer oli kuidagi ettevaatlik ja enda kohta aeglane rajal, nii-et pidin mitmes kohas teda järele ootama, muus osas võib rahule jääda :)
2. rada AG – dsq
Kaotasin koera vale võtte tõttu kohe peale teist tõket ja kiire dsq oligi käes. Lisaks hüppas Kusti A-lt maha, nii-et sooritasime selle uuesti ja lahkusime platsilt.
3. rada AG - 10kp
Siin rajal tekkis meil probleem slaalomiga. Esimesel katsel läks slaalomi keskel koeral samm sassi, teisel katsel sisenes lohaka saatmise tõttu valesti ning sealt siis kokku 10kp. Ülejäänud rada kulges kenasti ja täpselt nii, nagu planeerisin, seega üllatusi rohkem ei tulnud :)
Esmaspäeva õhtul osalesime Kustiga ka Veresi seminaril. Zsuzsa kinnitas veelkord, et ühe "stiff terrier" tüüpi koera kohta on Kustil väga hea manööverdusvõime ja kuigi on näha, et teda ei ole õpetatud (käskude abil) tihedaid pöördeid tegema (tõsi, sel ajal, kui oleks võinud neid õpetada, ma isegi ei teadnud, mis on agility :D), pöörab ta ka loomulikult väga ökonoomselt ning tema puhul ei ole tarvis kasutada vastupöördeid (siis läheb pööre liiga tihedaks), vaid võib julgelt koeraga kõikjal kaasa keerata.
Zsuzsa selgitas, et rada õppides ei pööra ta esialgu üldse tähelepanu võtetele, vaid keskendub sellele, millist liini mööda ta koera jooksma soovib saada. Kui ta on aru saanud, kus on olulised kohad, kus koera kontrolli alla võtta ja kus koer peab tema suhtes olema, alles siis vaatab ta, milliste võtetega soovitud tulemus saada.
Lisaks rõhutas Zsuzsa, et tagantlõikamist ei maksa sugugi karta ja pidada mingiks vanainimeste manöövriks, vaid soovitab seda kasutada ka näiteks sellistes kohtades, kus koerajuht soovib koera paremini aegsasti pöörama saada. Tagantlõikamine on tema hinnangul üks paremaid võtteid selleks, et koerale varakult märku anda, kus suunas liikumine jätkub.
Huvitav on see, et taaskord mainis koolitaja (nagu ka Pete Huotari), et eestlased ei oska valssida (seda tehakse liiga hilja ja vales suunas) ning võistlustel oli talle silma jäänud, et valdav osa koerajuhte viisid valsiga koera valesse kohta ning õpetas taas, kuidas kolme sammuga valssi teha :) Positiivse poolepealt mainis ta, et nõnda väikese riigi kohta on tegelikult tase üllatavalt kõrge, vastupidiselt sellele, mida ta eelnevalt oli meist kuulnud.
No comments:
Post a Comment