Pages

Thursday, February 18, 2016

Soomes võistlemas 13-14.02.16

Laupäeval toimusid võistlused Vantaas, Racinel Arenal ning mini kohtunikuks oli Kari Jalonen.
Rajad olid küllalt rasked, kuid siiski loogilised. Kusti jaoks tundus olevat paar väga rasket kohta. Nii esimesel agilityrajal kui hüppekal olid slaalomisse sisenemised sirgest tunnelist. Teades, kuidas minu koer suhtub slaalomitesse, kui ta tunnelist välja tuleb, siis ei olnud väga kindel, kas saame sellise hoo pealt slaalomitele pihta. Ometi õnnestus esimene rada joosta puhtalt ning 30+ osaleja seas 4. koht saavutada (kokku sai tulemuse kirja üldse ca 10 koera). Hüpperada oli aga vastik kiire jooksukas, raja keskel paralleelselt kolm täiesti sirget tunnelit... khm. See rada meil ei õnnestunud. Kolmandal rajal oli koer juba nii pöördes, et tegi maailmasuuri kaari ega tahtnud eriti minuga koostööd teha, sealt samuti dsq. Rada ise oli tegelt äge – mõlemad AG rajad olid meeldivalt rasked, hüppekas pigem lihtsalt lidumine.

Kontaktpinnad olid sooritatud imeliselt, nagu trennis, korralik seisukontakt.

Kokkuvõttes võis rahule jääda, sest üks puhas tulemus oli kirjas, kontaktid superilusad :) Videosid sooritustest kahjuks ei ole.

Pühapäeval võistlesime Turus, Royal Canin Arenal, kus õnnestus joosta kolm rada ning kõik erinevate kohtunike all. Tegelikult selgus, et olin reganud koera neljale rajale, kuid teades, et seda on Kusti jaoks palju, otsustasin, et vaatan jooksvalt, kas lähen viimasele rajale või mitte. Etteruttavalt võib öelda, et koer oli juba kolmandal rajal nähtavalt väsinud, seega neljas rada jäi jooksmata.

Ka täna olid rajad üsna rasked, taaskord oli tulemusi igal rajal ca 10 ringis, seega väga palju disklahve.

1. rada – 5kp ja 9. koht, kohtunik Johanna Nyberg
Ka eelmisel päeval oli näha, et Kusti ei püsi stardis, seega ei lootnud tänagi, et saan korralikult eemalduda ja plaanisin alustada temaga koos, kuid koos startides (omamata eelnevat koosstartimise kogemust) lendas koer esimesest tõkkest mööda, nii-et pidin ta tagasi saatma ning sealt saime 5kp. Edasi oli rada täitsa ilus. Kontaktid olid täna enam mitte seisukad, kuid see tulenes ilmselt minu ebakindlusest (käitusin ise tiba teisiti, sest olin stardist ikka veel ähmis). Rajal oli kaks rasket kohta, mõlemad sirge tunneli juures – esimesel korral ringi saatmine ning teisel korral tõkke taha saatmine. Mõlemad õnnestusid, eriti rahule jäin tiiva ümber saatmisega enne lõpusirget.



2. rada – 5kp ja ajaviga, kokku 9.27 ja 8. koht, kohtunik Anne Viitanen
Täpselt selline rada, nagu Viitanenilt ootakski, palju sirgelt jooksmist ja raskeid nurki. Maksid jooksid sama rada ning oli näha, et ka borderitele valmistas raskusi slaalomisse sisenemine, väga vähesed said sellega hakkama. Minidel oli seda rada natuke lihtsam joosta, sest kiirused on väiksemad, kuid slaalomisse sisenemise nurk oli selline, et ma ei suutnudki head lahendust välja mõelda, kuidas koer viisakalt sinna saada. Lõpuks otsustasin koera tagant lõigata, et poolt vahetada, kuid see kahjuks ebaõnnestus. Lisaks oli kole start, sest koer läks suurele kaarele ning sirgest tunnelist tagasipööramine, seal oleks tulnud enne tunnelit teha vastupööre.



3. rada – dsq, kohtunik Jari Suomalainen
Rada oli tegelikult väga äge,  sel rajal õnnestus meil esmakordselt korralikult koos startida, kuigi raja algus oli küllalt raske (peale kolme sinkavonka tõket tuli jõuda kolme tunneliaugu keskmisesse auku). Saime selle osaga hästi hakkama, kuid üsna varsti jõudsime kiigele, kust koer tuli maha korraliku hüppega ning sellest üllatununa unustasin raja ning saatsin koera valele takistusele. Tagantjärele sain teada, et kiige eest viga tegelikult ei antud. :)

Mida siis kokkuvõtteks öelda... Sain lõplikult kinnitust, et ei ole mõtet loota Kusti stardipüsivusele ja sellega edasi jantimine on mõttetu ajaraisk. Olen seni alati koera starti tagasi viinud, lõputu arvu disklahve võtnud ja ka trennis järjepidevalt püsivust treeninud (ja nagu ikka, trennis ongi püsivus super). Edaspidi hakkan startima koos koeraga (mitte lennust, aga koera kõrvalt).

Muus osas oli väike valge ülitubli, ta on ikka üks lahe väike koer. Mis siis, et sheltie'de ja parsonite kiirusele meil midagi vastu panna pole, enda tõu kohta jookseb ta üsna ägedalt, on püüdlik ja pingutab kõvasti, nii-et olen temaga väga rahul :)



No comments:

Post a Comment